Mul oli täna lasteaias väga vahva päev. Ma sain teha igasugu põnevaid mänge. Eriti meeldis mulle enne koju minekut õues mängida. Ma pidin kiiresti jooksma, sest ma olin lepard. Ja ma võitsin kõiki teisi lepardeid, sest ma jõudsin alati kõige ennem aiani. 

Ausalt öeldes, mõtlesin ma teised lepardid ise välja, sest ükski teine laps ei arvanud, et lepardi mäng põnev oleks. Aga ikkagi olid need minu kujutatud lepardid sama kiired kui mina ja ma mõnel korral lasin teistel leparditel ka võita, sest mul hakkas natuke kahju, et nad ei võitnud ühtegi korda. Ega minu jaoks ei olnudki võit kõige tähtsam – ma lihtsalt tahtsin, et meil oleks koos lõbus mängida. 

Siis tuli mu emme ja ütles, et me peame kiiresti koju minema. Mu õde jõuab koju ja tal ununesid võtmed hommikul maha ja muidu ta ei saa tuppa. Aga ma tahtsin väga emmele ka näidata, kui kiire lepard oli minust tänase päevaga saanud ja sellepärast ma jooksingi nii kiiresti kui sain veel tagasi aiani, et sealt tagasi emmeni kiirustada. 

Aga emmele vist ei meeldinudki mu jooks, sest ta ütles päris kõva häälega: ”Palun ära jookse enam, lähme juba!”  Ma siis päris aiani ei jooksnud, hoopis läksin kännuni, mis alles meie õuele tehti, sest üks suur puu oli vanaks jäänud ja kui see maha saeti, jäigi meile vahva suur känd. Meie hakkasime seda kuninga trooniks kutsuma. Tahtsin emmele ka näidata, sest ta kindlasti hommikul seda ei märganud. 

Istusin kännule ja tegin uhke kuninga näo pähe: “Emme, vaata meil on hoovis nüüd troon. Ja mina olen praegu kuningas.”

“Jah, ma näen. Tule nüüd!” Vastas ema üldsegi mitte minu poole vaadates.

Mina, kui kuningas, tõusin siis püsti ja kõndisin aeglasel sammul ema poole.

“Kas sa võiksid natuke kiiremini kõndida? Ma hakkan juba minema.” kiirustas ema.

Imelik, pean kiiresti kõndima, aga joosta ei tohi… kus ma tean, kui kiiresti ma pean kõndima, et see jooks ei oleks?!

Astusime siis kiiremal sammul lasteaiast kodu poole. 

“Oli sul siis täna tore?” küsis ema.

“Jah, mulle väga meeldis õues mängida. Ma olin kõige kiirem lepard ja võitsin kõik võidujooksud.”

“Kes sa olid?” ei saanud ema aru.

“LEPARD.”

“Kes see lepard on?” ei saanud ema ikka aru.

Ma siis selgitasin:

“No ikka see kõige kiirem loom. See, kes hästi kiiresti jookseb, nagu tiiger, aga veel kiirem.”

“Aaaa. Sa mõtled gepardit! See loom on gepard!”

“Aa, vist oli jah gepard. No igatahes olin kõige kiirem gepard.”

“Kas kõik lapsed mängisid gepardeid?”

“Ei. Ainult mina. Teised gepardid olid minu kujutatud, sest osad lapsed ei arvanud, et see nii põnev mäng on.”

“Kas sa poest ka jõuad läbi käia, võtaksime mõned toiduained, mis kodus ostas. Kas jõuad veel kõndida?”

Jäin mõtlema, et kui ma poest mingi vahva mänguasja või jäätise saan, oleks ju päris tore poodi kaasa minna. 

“Kas sa ostad mulle poest mingi mänguasja ka? Või jäätise?”

“Ei. Pole meil vaja rohkem mänguasju või jäätist. Mitte täna! Ah, lähme parem otse koju. Kas sa võiksid natuke kiiremini käia!” 

Samal ajal märkasin ühte vahvat pikka pulka, mis oli sirge kui lipuvarras. Jooksin kohe vaatama, kui pikk ja raske see on, äkki jõuan koju kaasa vedada. Aga kohe lähemale jõudes oli selge, et see on liiga pikk ja sellega pole mul midagi teha. Siis nägin lähedal põõsa alt välja paistmas teisigi selliseid pulki ja jooksin sinna, et lühemat leida.

“Joonas! Oota ometi!” Jõudis ema mulle vaevu järgi. 

“Miks sa pead kogu aeg jooksma?! Tule minu kõrvale, peame teed ületama!” ütles ema.

Jäin seisma, sest tegelikult olin gepardi jooksuvõistlusest üsna väsinud ja vajasin puhkust. 

“Miks sa seisad!? Tule juba!” tahtis ema üle tee minna. “Ära palun istu sinna! Kas sa siis ei näe, et see on tänava lillepott ja seal kasvavad lilled?!” pahandas ema.

 “Aga emme! Kas sa siis ei näe, et ma olen väsinud? Kas sa ei näe, et mul on vaja istuda ja puhata. Ennem pidin kiirustama ja jooksma, siis jälle ütled, et pean kiiremini kõndima, aga joosta ikka ei või! Seisma jääda ka ei saa ja istuda ka ei tohi. Otsusta siis juba ära, mis ma pean ja võin teha. Ma ei saa üldse aru! Ma tahan mõnusalt elada ja teha neid asju, mis on mu kehale hea! Aga sina kogu aeg pahandad, nagu ei tohiks ma midagi sellist teha.” ütlesin ma emale päris pahaselt.

Selle peale vajust emme mõttesse. Tuli lähemale ja põlvitas mu ette. Ohkas sügavalt ja vaatas maha.

“Mul on lihtsalt nii palju mõtteid ja suur virr-varr käib peas…Liiga palju asju, mille peale pean mõtlema ja liiga vähe vaikust. Anna andeks, Joonas! Sul on täiesti õigus! Sina peaksid jah just nii elama, et su kehal on hea.”

“Emme! Aga sina pead ka nii elama! Sinu kehal peab ka hea olema ja siis saab su keha sees rõõm elada.” ütlesin mina.

Siis hakkas emme nutma…kallistas mind ja ütles vaikselt:

“Peaksin jah nii elama. Aga ma olen ära unustanud, kuidas seda teha.”

“Sellest pole midagi. Ma võin sulle õpetada.” Ütlesin ja patsutasin õrnalt ta õlale.

Mille peale emme natuke naeratas.

“Tead, kui mina näen midagi, mis mulle meeldib, siis ma lähen kohe uurima seda, sest see on põnev ja siis tekib kehal hea tunne. Nagu ma ennem just pulka läksin otsima. Ma üldse ei leidnud sellist pulka, nagu ma tahtsin, aga mul oli ikkagi tore seda otsida ja joosta. Sina peaksid sama moodi tegema: kui sulle mingi asi väga meeldib, siis mine uuri ja proovi selles mäng leida. Võib-olla tekib sul ka sellest hea tunne.”

Nüüd emme naeratas veel rohkem ja kallistas veel kõvemini.

“Ma saan vist aru, mis sa mõtled! Näiteks peaksin minema uurima sellist töökohta, mis mulle meeldib, mitte jääma sinna, mis mulle koguaeg muremõtteid tekitab ja kehal pole üldse seal hea. Ja kui ma näen midagi, mis mulle rohkem meeldib ja põnev tundub, peaksin minema uurima, võib-olla leidub võimalus hoopis seda tegema hakata. Kas sobib nii!?”

“Jah, tööl käimisega saab ka vist nii teha.. Aga vahel proovi ikka joosta ka, see on ka vahva.”

Selle peale hakkas emme naerma ja mina ka, sest mul oli nii hea meel emmet ka naermas näha. 

Lõpuks küsisin mina, et kas õde pole juba kodus, mille peale emme kiiresti püsti tõusis, mul käest kinni haaras ja ütles: “Nüüd ma võin küll sinuga koos joosta, kas tahad!”

“Jookseme!” olin mina nõus. Ja me jooksimegi koos kodu poole.

Autoriõigused: Han-Dora Hansson