Lapsega suhtlemisele paneb aluse meie suhtumine lapsesse. Kuidas me teda näeme ehk, mis pildi oleme endale kujutanud lapsest, kui teisest inimesest. Kas näeme teda kui abitut väikest olendit, kes vajab õpetamist kõiges, mis siin maailmas on? Kas meie hoiak lapsesse tuleneb usust, et me oleme neist targemad ja peame oma “tarkuse” neile edasi õpetama? Või me näeme teda kui võrdset, kes on küll alles siia ilma sündinud, kuid kellel on kogu teadmine kõige elava ja elu kohta olemas temas endas. Kui ta üldse midagi meilt ootab, siis vaid usaldavat toetust ja armastust selle vastu, kes ta on ning mis tee on ta endale siin elus valinud.
Tihti on vastsündinute ja väikelaste side kõige looduga ja kõikhõlmava teadmisteväljaga kordi tugevam, kui meil, kes me oleme duaalse maailma illusioonidesse uinunud ning seeläbi harjunud möödavaatama sellest, mis toimub meie sees – sisemaailma info, pildid ja tajud. Oleme jätnud unarusse oskuse suhelda loodusega ja mõtestada kõike loodut, harjunud mööda vaatama ja mitte usaldama oma tajusi, unustanud, et võime toetuda sisetunde jõule ja väestada end eneseusaldusega, kaotanud oskuse instinktiivselt tegutseda, näha situatsioonide ja suhete tagamaid “suuremas pildis”.
Ma leian, et suhtudes lapsesse kui võrdsesse, kastan ma sellega tema eneseusaldust ja avatust.
Meenub üks ütlemine, mille sisu oli midagi sellist: “Sisene ruumi alati hoiakuga, nagu oleksid kõige rumalam, siis oled avatud tarkusele, mis võib osaks saada.” Sarnaselt olen avatud tarkusele ka lastega suheldes – usun, et see, mida neil on öelda, on sama või ka tähtsam, kui see, mida mina soovin väljendada.
Suhtudes lapsesse kui võrdsesse, annan ma võimaluse nende tarkuselaekal jääda avatuks, mitte panna neid uskuma, et ainult minu “tarkus” on ainuõige ja seda saavad nad ammutada vaid minult. Viimane hoiak on märk võimuihast ja soovist olla vajatud, tekitades sõltuvussuhte enda ja lapse vahel. Olete ehk näinud last ja vanemat, kus tundub, et lapse ei tee ise midagi ilma, et selleks vanema abi ei küsiks, isegi kui tegu on lapsele jõukohase ülesandega. Üks põhjus selleks võib just olla sõltuvussuhte olemasolu, kus lapsele on harjutatud külge suhtumine, nagu ta vajaks vanemat selleks, et millegagi hakkama saada.
Suhtusin oma üsas kasvavasse lapsesse, kui kõrgemasse intelligentsi, kes omab piiritut tarkust ja puhast ühendust kõigega, mis siin maailmas on ja müstiline tundub. Rääkisin temaga kui aukartust äratava olendiga, kelle ees tunnen suurt austust ja tänu, et ta otsustas siia maailma sündida läbi minu.
Võite ette kujutada või tunnetada, milline vibratsioon või helge emotsioon mind valdas nendel hetkedel, kui oma kõhulapsest mõtlesin või lihtsalt silmad kinni tema olemust tunnetada proovisin. See sama helgus ja õrnutsev austus lapse vastu kannab endas toitvat energiat, milles beebi end hoitult ja turvaliselt võib tunda. Tema jaoks polegi nii oluline täpselt see mõte, mis mu peas sellel hetkel oli, vaid see kogemus, mida ta tajus – eufooriline hellus ja armastus.
Selle näite abil tahtsin edasi anda suhtumise tähtsust suhtlemisel. Minu suhtumine lapsesse on justkui nähtamatu lendav vaip, mis kannab suhtlemisviisi, hääletooni ja edasiantavat mõtet.
Seda suhtumist lapsesse hoidsin teadlikult ka peale lapse sündi. Kui ta veel ei rääkinud, siis silmside hoides ei üritanud ma teda veidrate näomiimikate või häälitsustega naerma ajada, vaid jäin sama sügavalt, nagu temagi vaatama silmi, tema liigutusi, jäädes endas täiesti vaikseks – nagu oodates kuumal ilmal tuuleiili, mis iga hetk võib saabuda. Selliselt andis iga lapse häälitsus ja liigutus sügavama mõtte ja taju sellest, kuidas ta end tunneb, mida väljendab. Sest olenemata sellest, et oleme harjunud saama infot enamjaolt läbi kõne ja pildi, on nii palju, mida saab edasi anda vaikuse, sügava pilgu või lihtsa häälitsusega. Ja see ei ole midagi, mida vaid mõned meie seast oskavad. Kõigil on see oskus. Erinevus on lihtsalt selles, kui palju on keegi harjunud seda märkama ja kasutama.
Teadliku suhtumise hoiakut omaks võttes, märkad peagi, kui suuresti see erineb sellest, millega siiani oled oma elus kokkupuutunud. Hakkad märkama, kuidas paljudel täiskavanutel käivitub lastega, eriti beebidega, suhtlemisel “Ninnu-nännu” programm.
Ma alguses vaatasin ja jälgisin hambad risti pealt, et mitte ebaviisakas olla, kuna kõik need inimesed tundsid ju hellust ja rõõmu antud hetkedel.
Aga üsna pea leidsin, et kuna “ninnu-nännu” suhtlemisvorm tuleneb eelkõige teadmatusest ja meie endi lapsepõlve kogemusest, siis tasub lihtsalt kerge informatiivse soovitusega siiski teatada, et külastajad/lähedased suhtleksid beebiga nagu võrdse täiskasvanuga, vähemalt hääletoon ei pea muutuma kõrgemaks ning sõnavara ei pea muutuma lihtsustatuks slängiks (“Pühime ninnu tatust puhtaks; kiku, jmt).
Pean oluliseks keskenduda tundele, mida soovin väljendada ja mitte reaktsioonile, mida lapses esile kutsun (Kui vaid saaks ta nüüd naeratama). Olen avatud ja siiras oma tunnetes ja kõnes, jäädes avatuks, kõigele, mida laps soovib väljendada.
Näiteks, kui sulle tehakse massaaži just sellesse kaelasoonde, mis väga pinges olnud, annad automaatselt infot selle kohta häälides “mmmmm” või kui maitsed oma lemmik rooga, mida pole kaua söönud. Sellises situatsioonis kellelgi su lähedal olevatest ei teki küsimust, et mida sa selle “mmmmmm” all mõtled. Sest see on tihti kasutatav ja üheselt kogetud emotsiooni väljendamise harjumus. Kui seda kuuled, siis su tähelepanu pole mitte tähel “m”, vaid tajud tunnet, mis selle häälimise taga on. Sa hoomad nö õhust, kuidas see inimene end tunneb või mida kogeb.
Beebide esmased häälimised, nutud põhinevad samalaadi suhtlemisel. Nad ei soovi edastada mingeid sõnu või lauseid, vaid just neid tundelisi aistinguid, mida kogevad või soovivad kogeda. Nende häälimised on otsekui tundedeliste aistingute heliliseks vibratsiooniks hääldamine. Ja kui sa jääd vaikseks ja avatuks, keskendud neile ja nendest tulevale infole, siis võid osaks saada palju enamale, kui iial uskunud oleks.
Proovige näiteks keskenduda koogamiseas olevale beebile. Kui õrn ja helge emotsioon tema poolt tehtavate häälimiste taga leidub – lihtsalt imeline!
Beebid on nii vahetud, avatud, siirad. Neis pole ühtki maski või fassaadi, mis varjaks nende tõelist olemust, samuti puudub igasugune püüd näida kellegi teisena. Võid saada pilguheidu nende imetlusväärsete olendite tarkuslaekasse või saad osa nende hingepuudutusest.
Teiseks näiteks on emad, kes õpivad vahet tegema nutul: kas on märja pepu, tühja kõhu, haiget saamise või hirmust tulenev nutt. Usun, et ka see on nutu kaudu avaneva emotsiooni ja mõtte tajumine, mis mõne ajaga selgeks saadakse harjutamise teel.
Kui ma olin endas selgusele jõudnud, kuidas tahan lapsesse suhtuda, siis järgmiseks raskemaks ülesandeks oli hakata jälgima, kas minu suhtlemine samuti seda väljendab.
Selles võib katsumuseks osutuda meie suhtlemisharjumused ja -mustrid, mis me endi vanematelt üle oleme võtnud. Kas oled tähele pannud, kuidas vihastades või kellegagi vaieldes automaatselt kasutad samu väljendeid või käitumismustreid, mida samades olukordades nägid väiksena tegevat oma vanemat, vananvanemat? Lapsevanemaks saades ei ole meil muud kogemust lapsevanema rollist ja tarkust erinevates olukordades käituda, kui see, mida alateadlikult õppisime oma lapsepõlves. Ehk siis meie ettekujutus emaks või isaks olemise rollist on suuresti võetud üle oma vanematelt või neilt, kes selles osas suurt eeskuju andsid.
Igatahes tasub jälgida oma käitumismustreid, kõnemaneere ja suhtlemisviisi, sest isegi, kui meie suhtumine on paigas, on sellest kinnipidamine siiski harjutamist vajav oskus.
Lapsevanemaks olemine pole mitte laste kasvatamine, vaid eelkõige ikka iseenda kasvatamine. Lapsed peegeldavad meile meie valupunkte ja tühimikke meis endis. Eks see ole nii kõikide inimsuhetega. Aga oma lastega seda kogeda on hoopis eriline. Nende eest sa ei põgene ega jäta neid, kui kõik liiga keeruliseks osutub ja üle pea tundub kasvavat. Hoopis hingad sisse ja välja valmistudes proovima uuesti ja uuesti. Seega olgem kannatlikud – eelkõige iseendaga!
Oskus suhelda oma lapsega paneb aluse vanemliku suhte kvaliteedile. Ja kogu see imeline lapsevanemaks olemise teekond on kordi lihtsam, kui suhe lapsega on hooliv, armastav ja mõistev. Lapsevanema armastust, austust ja usaldust väljendav suhtumine ja suhtlemine on nagu üle kriisi orgude ulatuv sild, mis on mõlemale poolele kasutuses kogu elu.
