Päike oli tõusnud ja päev oli alanud. Täna pidi Liinale külla tulema Armand – nii sai eelmisel päeval kokkulepitud, kuna Mart jäi haigeks ja Kalle pidi vanaema juurde sõitma.
Aga sellest pole midagi, et teisi pole – kahekesi on ka põnev mängida.
Alguses me korjasime erinevates suurustes kivikesi ja ehitasime nendest väikeseid künkaid ja suuri mägesi. Siis mägede vahele pudistasin väiksematest kividest vooklema jõed. Armand otsis parajad väikesed oksakesed, mis maa sisse torgatuna jätsid täitsa puu mulje, vähemalt meie pisikeses maailmas. Tegime sellise vahva väikse looduspaiga, kus meie olime suured hiiglased, kes vaatasid, kuidas all mägede vahel väikesed inimesed elavad – me tõime sinna igasugu putukaid, konni, sipelgaid, ja ühe vihmaussi, et tunduks nagu ikka päris.
Küll siis nemad askeldasid – kes ronis kividest mäe alla peitu, kes ronis oksakesest puu otsa, ja kes nii sama liikumatult ainult silmi pilgutas – jah, see oli üks paksem konn, kes valis endale sobiva koha välja, ja suurt ei liigutanudki – aga see sobis ka meile – oligi vähem sekeldamist, sest nii mõnigi meie “elanik” üritas pidevalt kuhugi minema vudida või peitsid end kavalalt – päris tükk tegu oli kõiki meie elanikke jälgida, et ükski ära ei kaoks.
Nii me siis terve päeva ehitasimegi seda paigakest. Olime päris veendunud, et ka Kallele ja Mardile meeldiks seal mängide ja seepärst me jätsime kõik nii, nagu olime päevaga ehitanud. Isegi päris veest järve aitas mu isa meil sinna teha. Selleks, et vesi maa alla ei vajuks, kaevasime paraja suurusega kausikese maa sisse, mis täpselt järve mulje jättis. Sättisin ka ühe kivikese järvekaldale, kuhu näiteks konnake saab vaadet imetlema minna ja siis soovi korral supsti otse pea ees vette hüpata. No küll sellest sai vahva järv!! Konnakestele kindlasti meeldib.
Olen päris veendunud, et nii kui meie tuppa läheme, sulpsatavad konnad sinna mõnulema.
Olimegi tänaseks lõpetanud ja Armand hakkas juba koju sättima, kui me korraga kuulsime krabistamist aia nurgas. Loomulikult tuli seda kohe lähemalt uurima minna!
Me hiilisime Armandiga üsna lähedale. Nii, et nägime, kuidas miski lehekuhjas liikus. Ausõna! Armand hakkas käega lehti eemale lükkama, kui korraga karjatas: “Ai!” ehmatusest eemale tõmbus ja pepule potsatas.
Kohe märkasin ka ehmatajat, kelleks oli ilusate teravate okastega siil, kes nüüd ka meid märkas ja turtsatades kerra tõmbus. Me sättisime ennast täitsa tema juurde vaikselt ja liikumatult istuma. Jäime lihtsalt ootama ja vaatama.
Ta kohe üldse ei tahtnud end näidata. Armand ütles siilile: “Ära karda, me ainult tulime vaatama, kui armas sa oled ja mis sa teed. ” Ma ka rahulikult ütlesin siilile: “Siilike, sul ei ole vaja meid karta, me ei tee sulle haiget.”
Selle peale siilike ajaski oma nina välja ja jäi meid ka vaatama. No küll ta oli ikka armas! Tema vaatas meid ja meie teda, nii kohe päris pikka aega. Ma väga vaikselt sirutasin käe tema poole ja ta ei tõmmanud end üldse kerra, vaid kujutate ette, ma sain ta näole pai teha – sellele pehmele osale, mitte okastele. Siis Armand proovis ka ja samuti sai. Tundus, et see oli mingi julge siil. Aga noh, meie ju ise ütlesime ka, et ole ole vaja karta. Eks ta vist kuulas meid.
Siis ma ütlesin Armandile: “Lähme nüüd, võib-olla on siilikesel teise siiliga mingi kokkusaamine.”
Ja me läksimegi koju.
Õhtul voodis olles ma veel mõtlesin, et kui siilike meie kivikestest mägede ja okste ja järvega kaunistatud paigakese leiab, mis ta küll sellest arvata võib.?! Ja nii ma uinusin.
Autoriõigused: Han-Dora Hansson
