Oma armsad pruunid silmad avas poiss nimega Uku. Esimesed ärkamise hetked olid alati kõige mõnusamad – teki all oli soe, toas helkisid esimesed hommikused päikesekiired ja aknast kostus imeline linnukoor. 

Täna oli jälle pühapäev! Ja see tähendas ainult üht – terve päev vanaema juures maal! See oli Uku lemmikpäev, sest tema arvates polnud maal mitte kunagi igav.

Vanaema talu ja selle ümbrus oli üks suur avastamist täis maailm. Õue ümbritsesid erinevad kõrged puud, madalamad põõsad ja viljapuud ning võis leida pikka aega tähelepanuta jäänud kohti ja asju. Lillepeenrad olid värvilised nagu pliiatsitest värvunud pinali sein või vesivärvide hoiukarbi põhi. 

Üks selline põnev koht oli vanaema põld. Just eelmisel pühapäeval oli Uku seal kaevanud sügava augu, et näha, kas see põld kunagi ära ka lõppeb ja kus on siis need rottide käigud – need samad käigud, mida mööda vanaema arvates rotid salaja porgandeid põllult minema veeretavad! Kui ta lõpuks kaevamise lõpetas, jäi järele üks uhke mullaküngas. Sellest künkast patsutas Uku kokku toreda tammetõrude veeretamise mäe, mille järel läks poiss korjas niipalju tammetõrusi, et nende veeretamiseks ei jäänudki väga palju aega. 

Aga nüüd on päevavalgust näinud uus pühapäev ja ees ootavad täiesti uued seiklused. 

Unemaailmast toibunud, tõusis Uku reipalt voodist ja pani riidesse, sest midagi oli teisiti. Toas hõljus mingi kummaline lõhn. Mitte tavaline vanaema leiva või pannkookide lõhn, vaid… midagi muud. Veidi hapukas, natuke terav…

Poiss kergitas kulmu ja astus kööki. Vanaema askeldas seal, kergitas potikaant ja noogutas rahulolevalt.

“Mis lõhn see on?” küsis Uku, nina krimpsutades.

“Äädikas, kallis laps,” vastas vanaema, “ma teen kurke sisse.”

Uku astus veel sammu lähemale. Äädikas? Kas see ongi see vedelik, millesse kurgid  purki seisma pannakse? Ta oli marineeritud kurke küll söönud, aga kuidas õnnestub neid kurke just nii palju sinna purki mahutada ja mis kõik veel sinna lisatakse polnud ta varem näinud.

Ta nuusutas uuesti. Ja mõtles.

Nii teistmoodi lõhn? Miks küll on igal vedelikul oma lõhn? Või kas ikka on? Ehk on mõned lõhnad samasugused ja teised erinevad?

Ta haaras teetassi, pistis nina lähemale ja nuusutas. Oo, see lõhnas tuttavalt! See oli soe, piparmündine, ja tundus, nagu nina oleks korraga puhtamaks saanud.

Siis tõstis ta morsikannu kaane. Hmm… seda lõhna oli ta ka enne tundnud, see lõhnas nagu maja taga aias laiutav mustsõstrapõõsas!

Uku valas endale klaasi vett ja proovis nuusutada. Mitte midagi. Vesi ei lõhnanud üldse! Või kas lõhnas? Poiss kortsutas kulmu. Tegelikult vist ikka oli mingi lõhn, aga kuidas seda kirjeldada, sellega jäi poiss hätta ja otsustas lihtsalt, et veel on lihtsalt vee lõhn.

Ka hommikusöök kadus seekord taldrikult aeglasemalt – oli ju vaja iga ampsu nuusutada.

Pärast sööki jooksis UKU paljajalu õue. Muru oli hommikusest kastest jahe ja värske. Uku tõmbas sügavalt õhku kopsudesse.

Ohoo, õues lõhnab hoopis teistmoodi kui köögis! Aga mis siin õhus siis on?

Poiss kissitas silmi ja mõtles. Äkki on siin lihtsalt kõikide asjade lõhn koos? Puude, kõikide lillede, liblikate, mulla, oja, kivide, kirsside ja loomade lõhn ja võib-olla isegi naabrite sirelipõõsaste lõhn levib siia vanaema hoovi?

Aga Märten tahtis kõiges selles ise veenduda – Kas igal asjal on ikka päriselt oma lõhn?

Lilledel on kindlasti, selles poiss ei kahelnud. Seda mõeldes märkas ta enda lähedal lille, mida polnud varem näinud. Ta astus lillele ligi, et seda lähemalt uurida. Selle õied olid piklikud ja tundus nagu osa õiest ripuks allapoole. Uku põlvitas, kummardas õiele lähemale ja nuusutas ettevaatlikult.

Hmm… See pole üldse magusa lõhnaga,” mõtles poiss ja astus edasi, püüdes ise veel samal ajal leida õigeid sõnu selle tundmatu lõhna kirjeldamiseks. “No võib-olla natuke kibe ja kange,” arvas ta lõpuks. 

Tema sammud oli ta viinud suure jämeda tüvega tammeni. Juba enne sinna jõudmist teadis ta, et tammetõrudel on mõru maitse – seda oli ta just eelmisel pühapäeval proovinud. Ilmselt on siis terve puu mõru ja lõhnab mõrult, mõtiskles poiss. Ta astus puutüvele nüüd nii lähedale kui sai – uuris hoolega ja katsus puukoort, seejärel pistis nina täiesti puukoore vastu hingates sügavalt sisse. Tema üllatuseks – ei olnud koore lõhn üldse mõru. Uku jäi kuidagi nõutuks, kuidas saab nii olla, et ta on juba päris suur poiss ja oskab isegi soravalt lugeda, aga praegu tundus talle, et mingid olulised sõnad on tal õppimata jäänud, kuidas saab nii olla, et lõhnade kirjeldamiseks sõnu ei leidnud. Ta nuusutas veel korra puutüve ja tegi lõpliku otsuse See oli lihtsalt… puukoore lõhn!

Kui ta oli oma näo eemale tõmmanud, märkas ta, et sealsamas puukoorel oli veel keegi – üks putukas. See putukas ei liigutanud, justkui vaadeldes, mida UKU õieti teeb. Ka poiss jäi putukat silmitsema, et kas too ei kavatsegi liigutada.

Siis Uku sosistas:

Ma lihtsalt nuusutasin, mis lõhnaga su kodu on. See tundus huvitav ja hoopis teistsuguse lõhnaga kui minu kodu. Aga ära muretse, ma juba hakkasingi minema, saad rahus oma toimetusi edasi teha.

Sellepeale astuski poiss sammu tagasi, jäädes endiselt vaatama, mida putukas selle peale teeb. Igaks juhuks taganes ta veel ühe pisikese sammu. Siis putukas ronis üle puukoore konaruse ja puges ühe üsna kitsa pilu sisse. 

Uku viskus kõhuli murule. Pani nina rohuliblede vahele ja nuusutas. Siin oli tunda päikesesooja muru lõhna. Ta keeras end selile, ajas käed ja jalad laiali ning lasi välja hääleka ning lõõgastava-ohke. Kui mõnus oli siin päikese käes lesida ja soojendada. Aga ei läinud kaua, kui ta tundis, et keegi ta kõrva kõdistab, ja siis juba ka kätt, ja kaela. Keegi ronis ta peal..midagi pisikest. Uku tõstis käe silmade ette ja avastas, et käe peal ronis punane sipelgas. Ta ei jõudnud veel päästvat liigutust teha, kui juba tundis kipitavat valu just seal kus oli punast rändurit enda peal silmanud. Ta raputas ja patsutas ja vehkis ja pühkis nii enda riideid kui ka nägu, kaela, käsi ja jalgu –  kõik see nägi välja nagu üks vanade indiaanlaste tants keset vanaema taluhoovi. Aga Ukule see muidugi najakas ei tundunud, ta jooksis suure hädakisaga tuppa vanaema juurde.

Vanaema, ma sain sipelgatelt hammustada!” hüüdis ta hingeldades ja näitas käe peal punetavat laigukest.

Vanaema tõstis pilgu ja naeratas rahulikult. “Oh, lapsuke, see on punase sipelga hape, mis selliselt kipitama ajab. See pole midagi ohtlikku ning läheb peagi üle!”

 Ta võttis sahvrist väikese kollase salviga purgi ja määris poisi käele. See mõjus imehästi.

Aga vanaema polnud veel lõpetanud. Ta viipas akna poole ja lisas: “Aga tead mis? Kui sa tahad sipelgatega paremat tutvust teha, mine võta õuest üks väike pajuoks, koori see ära ja aseta ettevaatlikult punaste sipelgate pessa, suurema pesa leiad sealt kraavi lähedalt kase juurest. Lase sipelgatel seda oksakest uurida mõned minutid ja siis raputa nad ettevaatlikult maha. Ja siis limpsa seda oksa ja vaata, mis maitset sa tunned?! Ma tegin lapsena seda alatihti- ka su ema, kui tema väike oli.”

Uku kergitas kulmu. “Tõesti või?!”

Ta jooksis õue, leidis väikese pajuoksa ja tegi täpselt nii, nagu vanaema ütles. Ta hoidis oksakest mõne minuti sipelgate pesas, raputas siis sipelgad maha ja tõmbas keelega üle pulga.

Ooo! See maitses hapukalt! Veidi nagu sidrun.

Uku muigas – Nii et sipelgad oskavad ka sidrunimahla teha! Kes oleks võinud arvata!

Siis ta silmitses oma ümbrust. Kuhu nüüd minna?

Ja siis talle meenus – muidugi!!! – “OJA!”

Üsna maja lähedalt vulises mööda väike ojake, mille põhi oli kaetud erinevate suuruste, värvi- ja kujuga kivikestega. Kohale jõudes kükitas poisihakatis oja äärde ja sulistas kätega vees. Ta tõstis ringi kivikesi, katsus nende siledat pinda ja viskas neid üha uuesti sulpsuga tagasi vette. 

Siis meenus talle mõte erinevatest lõhnadest. Ta lasi end ninapidi üsna oja lähedale, haaras peopesadesse vett ja nuusutas. 

“Hoopis teistsugune lõhn kui kraaniveel! Aga miks? Vesi on ju vesi!? Kuidas saab nii teine lõhn olla?!”

Ta võttis oja põhjast kivi ja nuusutas seda. Ka see lõhnas sarnaselt ojaveele. Ja samal ajal kui ta oja vaatas ning ikka omi mõtteid mõlgutas, laskus lähedal kasvavalt pärnapuult vette pärnaõis. Oja kandis selle poisi  juurde nii, et poiss sai õie veest välja tõsta, ning loomulikult nuusutas ta ka seda – pärnaõis lõhnas magusalt. kohe väga magusalt, ja vesi ei olnud seda maha pesnud…SULPS!! Hüppas korraga üks roheline konn suplsatusega vette, saates mõned jahedad veepiisad ka madalale kummardunud poisi palgele.

„Oi!“ hüüatas poiss ja pühkis käega nägu. „Kas sa arvad, et ma peaksin veel nägu pesema, et mind niimoodi pritsid? Konn aga sibas vees allavoolu, ega teinud poisi küsimusest väljagi.

Hoolikamalt oja põhja uurides, leidis poiss, et seal oli lisaks erinevatele kividele veel igasuguseid oksakesi ja vanu puulehti. Ilmselt peabki lõhna erinevus selles olema, et siia vette on segatud igasuguseid erinevaid osakesi. Kõik, mis siia sisse kukub, ja mis siit läbi ujub või kõnnib – Kõik see annab ojaveele teistsuguse lõhna ja… poiss proovis peopealt lonksukese vette, ja lõpetas mõtte – jaa ka maitse on teine, aga mitte halb, lihtsalt teine.” 

“Uku! Su vanemad on kohal!” kuulis poiss vanaema kutsumas.

Uku kargas püsti ja jooksis tuhisedes tagasi maja juurde oma vanemaid tervitama.

 Järjekordne avastusterohke pühapäev vanaema juures oli selleks korraks läbi saanud!

© 2025 Han-Dora Hansson